Headuse ja Jumala vahel on tihe seos, seos on ka kurjuse ja kuradi vahel.
Headuse mõjuvõimsuse taga seisab Headus ise. Meie kurjade soovide ja maailma kiusatuste taga seisab, kas siis otseselt või kaudselt, isikuline kurjus - kurat.Maailmas on palju kurjust ja mõned arvavad, et lihtsam on uskuda kuradisse kui Jumalasse. Teiselt poolt peavad paljud inimesed kuradisse uskumist palju võimatumaks kui Jumalasse uskumist. See võib tuleneda asjaolust, et meeldivaid asju on kergem uskuda. Osalt võib see olla tingitud valedest ettekujutustest kuradi kohta. Enamus arvab põhjendatult, et Jumala kujutamine pilveserval istuva valge habemega vanamehena on absurdne ja isegi tobe. Sama lugu on ka Dante kujutatud põrgus askeldava sarvikuga. Meil pole tegemist mingi kosmosetulnukaga, vaid tänapäeva maailmas aktiivselt tegutseva reaalse ning isikulise kurjusejõuga.Kui me usume Jumalasse, kellest räägib Piibel, on teatud mõttes üsna loogiline võtta omaks ka usk sellesse, et olemas on kurat. Tegelikult kuradist Piiblis ka räägitakse, kuigi asi on kaugel sellest, nagu oleks ta mõni peategelastest.Piibelliku maailmavaate kohaselt seisab maailmas esineva kurjuse taga kurat.Kreekakeelne kuradi kohta käiv sõna diabolos on vaste heebreakeelsele sõnale satan. Piiblis ei räägita meile kuigi palju saatana päritolust.
Antakse mõista, et ta võib olla langenud ingel (Js 14:12-23). Ta ilmub mõnel korral Vanas Testamendis (Ii 1; 1Aj 21:10). Ta pole lihtsalt üks jõud, vaid on arvatavasti isikuline olend.Uues Testamendis antakse meile tema tegevusest selgem pilt. Kurat on isikuline vaimne olevus, kes on mässuline Jumala vastu ja juhib sarnaste kurjade vaimude armeed. Paulus käsib: «Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.» (Ef 6:11-12).Kuradit ega tema ingleid ei tuleks alahinnata. Nad on täis riukaid («kuradi salanõud» s 11). Nad on võimsad («meelevallad», «võimud», «valitsejad» s 12). Nad on kurjad («kurjad taevaalused vaimud» s 12). Seepärast ei peaks me üllatuma, kui vastase ägeda rünnaku alla satume.
Kas uskuda kuradisse?
Miks peaksime uskuma kuradi olemasolu? Mõni ütleb: «Tänapäeval ei saa ju ometi enam kuradisse uskuda.» Ometi on kaalukaid põhjuseid, miks uskuda tema olemasolu.
Esiteks on see piibellik. See ei tähenda, et Piibli tähelepanu keskenduks kuradile. Vanas Testamendis ei mainita saatanat kuigi sageli ja alles Uues Testamendis ilmutatakse see õpetus täielikumalt. Jeesus uskus ilmselt saatana olemasolusse ja saatan seadis tema ette kiusatusi. Jeesus ajas sageli kurje vaime inimestest välja, vabastades neid kurjuse jõududest ja patust ning andis oma jüngritele meelevalla teha sedasama. Ka mujal Uues Testamendis on mitmeid viiteid kuradi tegevusele (1Pt 5:8-11; Ef 6:1-12).
Teiseks, kristlased on peaaegu eranditult kogu aeg kuradi olemasolusse uskunud. Varakristlikud teoloogid, reformaatorid, sellised suured evangelistid nagu Wesley ja Whitefield, suurem osa jumalamehi teadsid ja kogesid, et ümberringi on vägagi reaalsed vaimse kurjuse jõud. Niipea kui me asume teenima Issandat, tõuseb vastalise huvi. «Kurat kiusab neid hingi, kes tahavad pattu hüljata ...teised on tema omad niigi - neid pole tal vaja kiusata.»
Kolmandaks, kaine mõistus kinnitab kuradi olemasolu. Mistahes õpetus, milles ei tunnistata isikulise kuradi olemasolu, on raske kui mitte võimatu maailma seletada. Vägivallareiimid ja nende «seaduslikud» tagakiusamised, piinamised ning massimõrvad, jõhkrad vägistamised, laiaulatuslik narkokaubandus, terroristide hirmutööd, laste seksuaalne ja füüsiline väärkohtlemine, okultism ja satanistlikud rituaalid.
Kes on kõige selle taga?
Niisiis - Pühakiri, kristlik traditsioon ja mõistus - kõik kolm osutavad kuradi olemasolule. See aga ei tähenda, et peaksime laskma tal end vaevata.C.S.Lewis juhib meie tähelepanu: “Inimsugu võib kuradi suhtes teha kaks samaväärset, kuid vastandlikku viga. Üks viga on mitte uskuda kuradi olemasolusse. Teiseks veaks on kuradit uskuda ja tunda tema vastu liialdatud ning ebatervet huvi. Kurat rõõmustab võrdselt mõlema võimaluse üle ja tevitab rõõmuga nii materialisti kui posijat.”
Michael Green on selle kohta öelnud nii: “Nagu iga kindralit, kes suudab panna oma vastaseid end alahindama, tuleb...imeks panna, kuidas saatan on saavutanud asjade sellise käigu, mis annab talle vabaduse tegutseda maksimaalselt muretult ja tulemuslikult, olles kindel, et keegi ei võta teda tõsiselt. Mida rohkem ta oskab´meid panna oma olemasolus kahtlema, seda parem temale. Mida rohkem saab ta inimesi pimestada asjade tegeliku seisu suhtes, seda soodsam on see tema kavatsustele.”
On ka neid, kes lähevad teise äärmusesse, hakates saatanlike asjade vastu tundma liialdatud ja isegi haiglast huvi. Viimastel aegadel on märgata kasvavat huvi spiritismi, ennustamise, ouija tahvlite, surnute küsitlemise, astroloogia, horoskoopide, nõiakunsti ja muude okultsete asjade vastu. Pühakirja järgi on nendega tegelemine üheselt keelatud (5Ms 18:10; 3Ms 19:20; Gl 5:19 jj ; Ilm 21:8; 22:15). Kui keegi on end juba nendesse asjadesse seganud, võib ta andeks saada.
Aga me peame meelt parandama ja pöörduma sellisest tegevusest ning hävitama kõik selle tegevusega seotud asjad, nagu raamatud, amuletid, videofilmid ja ajakirjad (Ap 19:19).Ka kristlastel võib niisuguste asjade vastu ebaterve huvi olla. Olen vestelnud inimestega, kes on kangesti huvitatud, mida ikka tähendab "metsalise arv" ja "märgi võtmine käe peale ja otsaette" ning kas sellega on seotud krediitkaardid või ID-kaardi süsteem. Ma võin mõista selliste usklike püüdu mitte kuidagi eksida millegi vastu, mida Piiblis räägitakse. Aga mõnikord näib, et nende huvi ei tule mitte sellest, et paremini Jumala tahet teada ja teha, vaid tungida mingitesse hämaratesse vaimsetesse saladustesse.
Milline on kuradi taktika?
Saatana lõplik eesmärk on hävitada kõik inimolendid (Jh 10:10). Ta tahab meid juhtida rajale, mis viib hukatusse. Selleks püüab ta takistada inimestel jõudmast usule Jeesusesse Kristusesse.
Paulus ütleb: «Praeguse aja jumal [kurat] on [uskmatute] mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju.» (2Kr 4:4).
Seni, kui me käime mööda saatana teid ja meie silmad on pimestatud, ei tea me tema plaanidest arvatavasti midagi. Hakates liikuma mööda ellu viivat rada ja avades oma silmad tõele, saame aru, et oleme rünnaku all.Sageli on algab rünnak kahtluste piirkonnas. Näeme seda 1. Moosese raamatu esimestest peatükkidest, kus vaenlane ligineb mao kujul ja ütleb Eevale: «Kas Jumal on tõesti öelnud ...?» Tema esimeseks asjaks on äratada kahtlusi Eeva mõtetes.Sedasama taktikat näeme ka Jeesuse kiusamise juures. Kurat tuleb Jeesuse juurde ja ütleb: «Kui sa oled Jumala Poeg ...» (Mt 4:3). Esmalt püüab ta äratada kahtlusi, siis tulevad kiusatused. Tema taktika pole muutunud. Nüüdki äratab ta meie mõtteis kahtlusi: «Kas Jumal tõesti ütles, et need ja need asjad on valed?» või «Kui sa oled kristlane, siis...» Ta püüab õõnestada meie usku sellesse, mida Jumal on öelnud ja meie osadust Jumalaga. Me peame ära tundma oma sedasorti kahtluste põhjused.Kahtluse äratamine sillutas teed pearünnakule nii Eeva juures Eedeni aias kui ka Jeesuse puhul kõrbes. 1Ms 3 näeme ilmekalt võtet, mida saatan, keda nimetatakse ka «kiusajaks» (Mt 4:2), kasutab.
1Ms 2:16-17 öeldakse, et Jumal andis Aadamale ja Eevale ulatusliku loa («Kõigist aia puudest sa võid küll süüa») ja vaid ühe keelu («aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa») ning hoiatas neid karistuse eest, juhul kui nad peaksid keelu vastu eksima («päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema»).Saatan ei tee välja loa avaratest võimalustest, vaid keskendub sellele ainsale keelule, seda ta omakorda võimendab (1Ms 3:1).
Saatana taktika pole muutunud.
Ta ei tee märkama seda, mis on lubatud. Ta ignoreerib tõsiasja, et Jumal on meile andnud rikkalikult seda, mida nautida (1Tm 6:17). Ta ei juhi meie tähelepanu suurele õnnistusele, mis kuulub Jumalaga osaduses käimise juurde. Ta ignoreerib kristliku abielu ja pereelu rikkusi, kristliku kodu turvalisust, sõprust, mida saame kristlastena nautida, ning lugematul hulgal muid asju, mida Jumal pakub neile, kes teda tunnevad ja armastavad. Saatan ei räägi meile nendest asjadest. Selle asemel keskendub ta palju väiksemale loetelule keeldudest, mida kristlased ei peaks tegema. Kurat püüab meile meenutada, et me ei saa enam purjutada, ropendada või liiderdada. Selliseid asju, mida Jumal meil teha ei luba, on suhteliselt vähe, ning nende keelamiseks on Jumalal ühtlasi küllalt põhjust.Lõpuks, saatan salgab karistust.
Ta ütleb: «Te ei sure, kindlasti mitte.» (1Ms 3:4). Ta püüab veenda, et ei juhtu tegelikult midagi halba, kui inimene Jumalale ei kuuletu. Ta püüab maalida pildi, et Jumal tahab kõik hea ja põneva ära rikkuda, et Jumal ei soovi meile sugugi parimat ning et Jumalale kuuletudes jääme nii paljust ilma. Tegelikult on asjade seis vastupidine, nagu see Aadamale ja Eevalegi teatavaks sai. Hoopis sõnakuulmatuse pärast jääme ilma paljust, mida Jumal meie jaoks on kavandanud.Järgnevates salmides näeme, mis on Jumalale sõnakuulmatuse tagajärjed.
Esiteks, inimesi valdas häbi ja piinlikkuse tunne.
Aadam ja Eeva tundsid endid alasti olevat ja püüdsid end kuidagi kinni katta (s 7).Kui kiiresti me peitu tahaksime pugeda, kui see, mis me kunagi oleme teinud, ilmuks kõigi ette nähtavale koos kõigi mõtetega, millega me end oleme lõbustanud? Sügaval sisimas tunneme kõik oma patu üle häbi ja piinlikkust. Me ei soovi, et inimesed meid paljastaksid. Kord mängis Sir Arthur Conan Doyle vingerpussi kaheteistkümnele härrasmehele. Need olid kõik tuntud, hinnatud ja auväärt mehed, keda peeti ühiskonna tugisammasteks. Ta lihtsalt saatis neile kõigile ühesuguse tekstiga telegrammi: «Lase jalga! Kõik on paljastatud.» Kahekümne nelja tunni jooksul olid nad kõik maalt lahkunud! Meie elus on asju, mille pärast meil on häbi, millest me ei taha, et need avalikuks saaksid. Sageli me ehitame enda ümber kaitsevalle, et vältida paljastusi.
Järgmiseks, Aadama ja Eeva sõprus Jumalaga katkes. Kui nad kuulsid Jumalat tulemas, siis pugesid nad peitu (s 8). Tänapäeval püüavad paljud Jumala eest end «varjata». Nad ei taha seista silmitsi reaalse võimalusega, et Jumal on olemas. Nad kardavad samuti nagu Aadam (s 10). Mõnel inimesel on tõsine hirm kirikusse või kristlaste sekka mineku ees. Üks abielupaar meie kogudusest rääkis mulle ühest Austraalia turskest ragbimängijast, keda nad olid kirikusse kutsunud.
Ta jõudis sõita peaaegu parklani, siis aga hakkas autos värisema. Ta ütles: «Ma ei suuda sinna minna. Ma kardan kirikusse minna.» Ta ei suutnud Jumalale otsa vaadata. Tema ning Jumala vahel oli kuristik - samuti nagu Aadama ja Eeva puhul. Siiski kutsus Jumal neid kohe tagasi. Jumal hüüdis: «Kus sa oled?» (s 9). Ta hüüab ka praegu.Lõhe tekkis ka Aadama ja Eeva vahele. Aadam süüdistas Eevat. Eeva süüdistas kuradit. Aga nii nemad kui meie vastutame ise oma pattude eest. Me ei saa süüdistada Jumalat ega teisi inimesi, isegi mitte kuradit (Jk 1:13-15).
Me näeme seda tänapäeva ühiskonnas. Kui inimesed pöörduvad ära Jumalast, siis hakkavad nad sõdima üksteise vastu. Kõikjal, kuhu me vaatame, näeme purunenud suhteid - õnnetuid abielusid, lõhutud kodusid, pingelisi suhteid ja tülisid tööl, kodusõdasid ja võitlusi rahvaste ja riikide vahel.Lõpuks me näeme, et Aadama ja Eeva said siiski Jumala poolt karistuse (s 14). Nad said siiski saatana käest petta. Saatana pettus viis Aadama ja Eeva Jumalast eemale, hukatuse rajale, sinna, kuhu kurat neid viia tahtiski.Saatan on petis, hävitaja, kiusaja ja kahtluste ärataja. Ta on ka süüdistaja.
Heebreakeelne sõna saatana kohta tähendab «süüdistaja» ja «laimaja». Saatan süüdistab inimeste ees Jumalat. Jumal olevat kõiges süüdi, Jumalat ei saavat usaldada.
Teiseks, ta süüdistab Jumala ees kristlasi (Ilm 12:10). Ta eitab Jeesuse lunastava surma mõjujõudu. Ta mõistab meid hukka ja püüab meid panna end süüdlasena tundma - mitte mingi konkreetse patu pärast, vaid tekitades meis mingi üldise ja ebamäärase süütunde. Püha Vaim, sellele vastupidiselt, juhib meie tähelepanu patule nii, et me saame selle maha jätta.Kiusatus ei ole sama asi mis patt.Mõnikord paneb kurat meie pähe mõtte, mille kohta me teame, et see on vale. Sel hetkel on meil valida, kas selle mõttega nõustuda või mitte. Kui me selle mõttega nõustume, siis liigume patu poole. Kui me sellele vastu seisame, siis teeme sama, mida tegi Jeesus. Ta oli «kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta» (Hb 4:15). Kui saatan pani talle kurjad mõtted pähe, lükkas Jeesus need tagasi. Aga veel enne, kui meil on võimalik üht või teist moodi otsustada, asub saatan meid süüdistama. Sekundi murdosa jooksul ütleb ta: «Vaata nüüd ennast! Sa nimetad sellist veel kristlaseks? Mida sa just praegu mõtlesid? Sa pole mingi kristlane. Mõelda kui kohutav!»
Ta tahab, et me nõustuksime ja ütleksime: «Oh jah, ma ei ole mingi kristlane!» või «Oo, ei! Ma ajasin kõik nurja ja nüüd on juba ükskõik!»Nii satume allamäge libisema ja see ongi kuradi eesmärk. Tema võteteks on hukkamõist ja süüdistamine. Ta teab, et kui suudab meis äratada süütunde, siis me mõtleme: «Nüüd pole enam vahet, kas ma teen nii või teisiti. Niikuinii on kõik luhta läinud.» Selliselt mõeldes saab kiusatusest kergesti patt.
Saatan tahab, et äpardumisest saaks meie eluviis.
Ta teab, et mida rohkem me patustame, seda rohkem hakkab patt meie elu üle valitsema. Esimesest heroiinisüstist võib-olla ei piisa sõltuvuse tekkimiseks, aga kui teha seda päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse, oled saanud sõltuvaks narkomaaniks. Te olete selle pahe orjuses. Kui meile saab harjumuseks teha asju, mida me teame olevat valed, siis satume nende asjade küüsi. Me andume pahele ja oleme saatana soovitud teerajal - teel, mis viib hukatusse (Mt 7:13).
Milline on meie positsioon?
Jumal on kristlased päästnud «pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki» (Kl 1:13). Paulus ütleb, et enne kristlaseks saamist me olime pimeduse meelevallas. Saatan valitses meie üle ja me alistusime patule, selle sunnile, surmale ja hukatusele. Just selline on pimeduse meelevald.Paulus ütleb, et nüüd me oleme pääsenud pimeduse riigist valguse riiki. Hetkest, mil tuleme Kristuse juurde, oleme toodud pimedusest valgusesse, valguse kuningriigis on Kuningaks Jeesus. Seal on andestus, vabadus, elu ja pääste. Kui me oleme kord üle tulnud, siis kuulume kellelegi teisele - Jeesusele Kristusele ja tema kuningriigile.
Palju imelisemal viisil oleme meie üle viidud pimeduse kuningriigist, kus valitseb saatan, Jumala kuningriiki, kus valitseb Jeesus. Kui saatan käsib meil teha tema tööd, siis on meie vastus: «Ma ei kuulu enam sulle.»Saatan on alistatud vaenlane (Lk 10:17-20). Jeesus on ristil «paljastanud valitsused ja meelevallad» ja «häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle» (Kl 2:15). Saatan ja kõik tema käsilased said ristil lüüa ja sellepärast kardavad saatan ja kurjad vaimud Jeesuse nime (Ap 16:18). Nad teavad, et nad on lüüa saanud.Jeesus on meid süüst vabastanud, nii et meid ei saa keegi hukka mõista. Ta on meid vabastanud sõltuvusest. Jeesus murdis nende asjade võimuse ja tegi meid vabaks. Võites surma, sai ta jagu ka surmahirmust ning vabastas sellega ka paljudest muudest hirmudest.
Kõik need asjad - süütunne, sõltuvus ja hirm - kuuluvad pimeduse kuningriiki. Jeesus on meid üle viinud uude kuningriiki.Rist oli suur võit saatana ja tema käsilaste üle.
Eluliselt oluline on endale selgeks teha, kuivõrd kindel on meie olukord tänu Jeesuse ristisurmale ja võidule.
Kuidas me end kaitseme?
Kuna sõda ei ole veel läbi ja saatan pole veel hävitatud, siis peame veenduma, et meie kaitsevarustus on lahinguvalmis. Paulus käsib: «Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!» (Ef 6:11). Siis nimetab ta kuut vahendit, mida meil vaja läheb. Mõnikord öeldakse: «Kristliku elu saladus on ...» Aga mingit erilist saladust selles ei ole, me kõik vajame kaitsevarustust.Esiteks vajame, et oleksime «vöötatud tõega» (s 14). See tähendab ilmselt kristliku õpetuse ja tõe vundamenti.
See tähendab kõigi kristlike tõdede (või nii palju kui keegi suudab) tundmist ning arvestamist. Me saame end sel alal arendada Piiblit lugedes, kuulates jutlusi ning kõnesid, lugedes kristlikke raamatuid ja jälgides kristlikke saateid. See võimaldab meil vahet teha, mis on tõde ja millised on kuradi valed, sest ta on «valetaja ja vale isa» (Jh 8:44).
Järgmiseks me vajame «õiguse soomusrüüd» (Ef 6:14).
See on õigus, mis tuleb Jumalalt läbi Jeesuse Kristus ristisurma. See õigus lubab meil olla ühenduses Jumalaga ja elada õiglast elu. Me peame kuradile vastu panema. Apostel Jaakobus ütleb: «Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!» (Jk 4:7-8). Aeg-ajalt me võime kuradile alla jääda. Kui me langeme, siis tuleb kiiresti püsti tõusta. Kui oleme tõusnud, siis me ei õigusta, mida me valesti tegime, vaid kahetseme seda Jumala ees, olles seejuures võimalikult konkreetsed (1Jh 1:9). Kui me oma eksimused tunnistame ja andeks palume, on Jumala lubanud meiega sõpruse taastada.
Üheks kaitsevahendiks on «evangeeliumi kuulutamise saapad» - et meie jalgades oleks valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust (Ef 6:15). Ma mõistan seda nii, et me peame olema valmis rääkima Jeesuse Kristuse armuõpetusest. Nagu John Wimber on sageli öelnud: «Paigal istudes on raske head teha.» Kui otsime pidevalt võimalusi, et edasi anda rõõmusõnumit Jeesusest, siis on meil vaenlase vastu tõhus kaitse. Tunnistades kristlikku usku oma perekonnas ja töökohas tugevdame kaitset veelgi. See on raske, sest teame - seda pannakse tähele, kas me elame oma usu kohaselt. Aga meil on selleks tugev ajend.
Neljas osa kaitserüüst on usukilp (s16). Sellega suudame «kustutada kõik kurja põlevad nooled». Usk on vastandiks küünilisusele ja skeptilisusele, mis laastab paljude inimeste elu. Usu ühte aspekti on defineeritud kui «Jumala tõotuse võtmist, söandades sellesse uskuda». Saatan saadab oma kahtlusenooled meie usku õõnestama, kuid usukilbiga suudame talle vastu seista.
Viiendaks, Paulus käsib meil võtta päästekiivri (s 17).
Lõpuks tuleb meil võtta «vaimumõõk, see on Jumala sõna» (s17).
Tõenäoliselt mõtleb Paulus Piiblit. Jeesus kasutas Pühakirja, kui saatan teda ründas. Iga kord vastas Jeesus Jumala sõnaga ja viimaks pidi kurat temast lahkuma. Piiblist salmide õppimine on vaeva väärt, et saaksime neid kasutada vaenlase vastu ja meenutada endale Jumala tõotusi.
Kuidas me ründame?
Nagu me juba nägime, saavutati saatana ja tema käsilaste üle ristil võit ja praegu oleme haaratud «puhastusoperatsioonidesse» enne Jeesuse taastulekut. Kristlastena pole meil vaja saatanat karta, tema aga peab küll kristlaste aktiivsust kartma.
Meid on kutsutud palvetama. Me oleme seotud vaimse sõjapidamisega, ehkki «meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks» (2Kr 10:4). Jeesuse jaoks oli palve väga oluline ja peaks olema seda ka meie jaoks. Nagu ütlevad laulusõnad: «Väriseb saatan, nähes ka kõige nõrgemat kristlast põlvedel...».
Saatan on üks osa Jumala loomingust - langenud osa ja väike osa. Pealegi on ta võidetud vaenlane ja pühitakse Jeesuse taastulekuga sootuks minema (Ilm 12:12).